viimased päevad on jälle hirmus toredad olnud. nädalavahetus oli kordades ägedam kui ma lootsin, ja seda eriti tänu mutandi sünnipäevale krahlis, aga ka stella ja alari pool oli lõbus ja johhi maakodus oli lihtsalt tore niiviisi rahulikult olla. kardetud kartulivorstid, mille soolikasse toppimist ja valmistamist ma oma silmaga nägin, maitsesid kah ülihästi. kuigi see soolika osa on ikkagi veits jälk. ei, ülijälk ikka.

ja üleüldse on mul see maailmailusjõulutunnepeal. võibolla on see jõuluturust või sellest täiesti maagilisest jõuluilmast või hoopis sellest, et see aasta on kõik kohe kuidagi eriti hästi, aga mul on nii ilus olla ja tõesti peaaegu koguaeg noh. kool ja töö ei väsita mind selles rusuvas ja vaimselt kurnavas mõttes see aasta üldse. ainult füüsiliselt olen vahetevahel täitsa läbi. inimesed rõõmustavad mind ka kuidagi rohkem kui tavapäraselt. ja ma armastan oma sõpru meeletult palju, isegi neid keda ma enam kuigi tihti ei näe.

eile õhtul jalutasin läbi lumisemaagilise kadrioru pargi koju, mis siis, et mul oma kümme kilo pahna kotis oli ja lihtsalt kaihvisin ümbrust. ipodist kuulasin buriali ja jälle noh, üliilus oli olla. selline talve ja jõulude segu, mingisugune kõikehõlmav rahu oli ümberringi. mitte ühtegi inimest ei näinud, ainult puud ja hiiglama palju valget puutumata lund. aga seda tunnet on nii raske üles kirjutada, seda saab vist küll ainult tunda. ma loodan, et kõik on võimelised seda vähemalt korra märkama ja sellest samamoodi rõõmu tundma, nagu ma siin oma kohmakate sõnadega kirjeldan.