mulle tundub, et alati kui mul midagi öelda oleks, ei ole mul aega, et seda kirja panna. samas praegu, kui ma päris palju kodus katsun püsida ja nagu oleks aega kirjutada, olen ma lihtsalt selline veidike naiivne ja rõõmus ja viitsi üldse tähtsatesse maailma asjadesse süveneda. ehk siis midagi asjalikku nagu ei olegi öelda. tegin eile oma ökoloogia referaadi ära, no tähtaeg oli eile õhtul kah. endal on muidugi täiega häbi, et nii kehv töö tuli. ise jätsin ta täiesti viimasele hetkele (öeldi ju juba septembris, millal peab tehtud olema) ja nüüd olen endas pettunud veits. pärast mõtlesin, et tahaks puhata ja filmi vaadata ja mõtlesin sofia coppola Marie Antoinette ära vaadata. olen tahtnud seda tegelikult juba ammu näha, aga ta ei ole mul varem meeles olnud.  film ise oli suht sisutühi ja veniv, aga mis mind paelus olid need kohutavalt ilusad ja muinasjutulised kostüümid, nipsasjad ja pisidetailid. kihvta. 

aga nüüd ainult veidike veel ja siis on nädalavahetus ja diletandid ja mutandi sünnipäev ja laupäeval lähme johanni maale ja siis pühapäeval tuleb jälle tööle minna ja kole palju maastikuteadusi veel õppida selleks, et esmaspäeval kell 2 mõelda juhhei lõpuks puhkus.

jamiroquai seven days in sunny june on täielik nostalgia