esimene nädal koolis ei olnud üldse nii tore ega l6bus, kui minu viimased mälestused enne j6ule ajast olid. vara üles t6usmine oli täielik piin ja seda ei kaalunud üles isegi see, et juba on hommikud tasapisi valgemad ja isegi päikest on rohkem näha. vaheaeg oli lihtsalt nii täiuslik. ma pole veel varem saanud tegeleda t6esti ainult selliste asjadega, mis mind siiralt ja südamest 6nnelikuks teevad. terved päevad s6pradega mäel ja 6htud väljas tantsides/l6butsedes. et selline elu päriselt ka olemas on ei osanud ma varem arvata. ja üldse need asjad, mis siin toimuvad on vist küll ainult vahetus6pilase r66mud ja oi kui väga see k6ik mulle meeldib. varem arvasin ma, et elu nagu filmis on üldiselt ainult elu, mida näeb telekast, aga tundub, et saab ka päriselt nii.

tagasi kooli juurde. kuni neljapäevani oli k6ik kuidagi nii üksluine. selline tunne nagu oleks kodus ja käiks päris koolis, mida peab t6siselt v6tma. neljapäev pakkus natuke vaheldust, sest kehkas mängisime jäähokit ja minus l6i välja peidetud talent ülikiirele uisutamisele (ja täie hooga vastu äärt s6itmisele, sest pidurdamine ei ole tugev külg). peksime niisama saraga neid tobedaid kiivreid kokku ja terve tee tagasi kooli rääkisime sellest, kui imelik ikka on 18 olla.

reedel oli mul hommikul nii nii halb olla ja seda kuni koolipäeva l6puni. viimased kaks füüsika tundi olid nii rasked. enne tundi kutsus 6petaja mind k6rvale ja ütles, et ma pean k6ik oma ungenügend prüfungid esmaspäeval kell 4 uuesti kirjutama. tema r66muks lubasin kohal olla. teises tunnis tegi ta midagi ennekuulmatud ja küsis mult mingi ülesande lahendust, millest mul aimugi ei olnud, mis omakorda tegi ta vihaseks. selle peale tuli mul pisar silma ja pea valutas ka hirmsasti ja siis oli küll selline tunne, et tahaks teki alla pugeda ja ainult magada. mulle ei meeldi, kui inimesed minu peale karjuvad. tegelikult ei meeldi mulle üldse valjuhäälsed inimesed. 6nneks said tunnid läbi ja terje helistas ja ma sain moned asjad hingelt ära rääkida ja peale seda ei olnudki enam nii halb. endiselt kindel siht voodisse ronida ja magada silme ees, jalutasin kiirel sammul kodu poole, kui tuli s6num hannalt, et kas mulle sobib poole neljase rongiga churi minna. selle olin ma muidugi täiesti ära unustanud. shit. pole lugu, läksin ikkagi ja hästi tore oli. soppasime ja s6ime kommi. ma leidsin omale hästi ilusad vansid, mis olid väga odavad ja ei teinud mu niigi suuri jalakesi veel oma viis korda laiemaks (juhhuuuu) ja hanna ostis omale lihtsalt ilusad (aga üldse mitte odavad) tennised.

6htul sain andreal s6numi, et koos tema ja stefaniga curdini sünnipäevale minna (järgmine 18!). muidugi m6ista kaalusin ma läbi k6ik v6imalik vabandused, sest enesetunne oli n6rk, aga pidu on pidu ja mul oli vaja midagi, mis tuju t6staks. kuni kella kolmeni olin ma elus, aga see oli ka k6ik. tulime andreaga koos curdini s6pradega koju. mind toodi otse koduukseni, mis oli eriti mugav ja teretulnud. päris kohe ma veel magama ei läinud, j6in teed ja koristasin natuke. ma ei tea miks, aga monikord tuleb mul tuju lihtsalt asju ümber t6sta. selline tobe vajadus k6ik korralikult kappi panna v6i raamatuid sorteerida voi midaiganes teha, mis hetkel asjalik tundub.