terve tänase päeva matkasime siinsamas matheranis ringi. jalutasime ringi ja nautisime vaateid. kahju ainult, et sudu kõik, mis meist juba mõne kilomeetri kaugusele jäi, endasse mattis. lõuna ajaks läksime tagasi külla ja sõime naerusväärselt väikese summa eest hiiglama head toitu, siis puhkasime veits ja õhtupoolikul otsustasime kõik ülejäänud vaatlusplatvormid, mis siis hommikul nägemata jäid, kah läbi käia. üks hetk johh ütles, et näe kui imelik, et nad on endal elektritraadid üle kuristiku vedanud. siis kui ma tagasi vaatasin, rippus nende traatide küljes inimene. see ei olnud enam imelik. see oli õudne. otsustasime siis lähemalt vaadata, mis toimub ja ainult natuke hiljem rippusin ma juba ise nende traatide küljes, keset kuristikku. aga äge oli. ikka täiega äge ja ma olen rahul, et ma seekord oma sisetunde kuulamata jätsin ja otsustasin hoopis geelitatud india kaagi kasuks, kes käskis mul rahuliku südamega oma elu tema kätesse usaldada. woaah