kell on 8.25 ja täna on 1. september. esimene päev täitsa uues ja uhkes koolis, ülikoolis. ma vaevu suudan sundida oma teadvust tunnistama, et tuleb selga panna ilusad riided ja aktusele minna. et seal on terve hunnik inimesi, keda ma ei tea, aga kes lühikese aja jooksul muutuvad igapäevaseks ja lahutamatuks osaks minu elust. ma olen täiesti kindel, et see kõik peaks tekitama normaalses inimeses ootusärevust või põnevust või hirmu või vähemalt mingitki emotsiooni. ja kindlasti tekitabki. igas normaalses inimeses. mina aga olen tuim ja võimetu seda kõike kuidagi haarama. emotsioonitu selle koha pealt. kummaline.

muidu on eriti mõnus hommik. uniiii oli ka niii hea.

ma olen kodus. minu enda suur ja pehme voodi. 

tegin endale suure kausitäie putru.mmmmm ja piparmüditeed.jei.

laias laastus tunnen ma ennast küll mandunu ja tühjana, aga ma usun, et küll kool mul end mõtestada aitab.

ja ma olen õnnelik. päris siiralt kohe.

segane postitus, aga ma ise olen ka veits segane. ja mu peas valitseb selline mõtete ja tunnete kaos, et ma ei saagi kuidagi asjalik olla praegu. vist olen leidnud selle puuduva poole iseendast. ma loodan vähemalt.

armastan.