just natuke aega tagasi lõpetasin miriami ja flurina reisipiltide  vaatamise. nad tripivad lihtsalt spontaanselt mööda aasiat ringi ja elavad oma elu. elavd noh, mitte ei maga maha. sellega seoses avastasin, et kuidagi olen ma ära kaotanud oma tunde, et kõik on võimalik. mu seiklusjanu, see sama mis mind alati saatnud on, on ühtäkki kadunud. ja ma ei saa aru kuidas on see võimalik. lihtsalt nende piltide peal nad paistavad nii vabad ja enesega rahulolevad olevat, et paratamatult tekib tunne, et ma olen juba muutunud masinas ringi jooksvaks pealiskaudseks jobuks, kes ei oska muust hoolida kui asjadest. ja see oleks iseenesest jõhkralt kurb.