ma ei tea kumba ma rohkem tahaks, kas vihast nutta või tühjaks karjuda ennast. ei, mitte isegi vihast. ma olen pettunud, solvunud ja eelkõige lihtsalt nukker. miks on vaja teiste inimeste tunnetega niimoodi manipuleerida. see on valus. kohutavalt valus lihtsalt. ja olukorra teeb minujaoks hullemaks see, et ma ei saa ära jalutada. ja see inimene mõistab seda. ja ma ei saa teda ignoreerida. ta teeb selle ise mulle võimatuks. iseenesest on see muidugi kurb kui palju aega ma veedan mõeldes asjadele, mis mind ainult õnnetuks teevad. kõik need hetked, mis võiksid ja peaksid olema muretud, rõõmsad ent ei ole. miks kuradi pärast on vaja kompenseerida enda rahulolematust teiste inimeste õnnetuks muutmisega? see ju ei aita. a võibolla aitab ka. mina ei ole ütleja. ainult et ma ei ole kindel, kas ma ikka oskan sellest kõigest üle olla. alguses ma arvasin, et oskan, aga tegelikkuses vist ikkagi mitte. ma ei oska olla väliselt rõõmus, kui sisemus tahaks valust lõhkeda. paratamatult valguvad silmad pisaraid täis. ja nad peegeldavad minu kehva enesetunnet igaühele, kes vähegi vaevub vaatama. nukker lihtsalt. aga sellest rääkida ei ole ka enam mõtet. see on minu sees kinni ja ma ei usu, et sellest nii või naa midagi muutuks. sellepärast ma parem kirjutan. ma tean küll, et ma pean üritama sellest kuidagi üle olla. ümbritsema enda paksu kestaga, mis ei laseks endast ühtegi halba mõtet läbi? ma ei tea ainult kas ma saaksin sellega hakkama. võibolla peaksin ma lihtsalt katsuma mõnda aega üksi olla ja vaatama, mis saab. blaah. meelerahu igatsen.