viimased paar päeva olen ma jälle see eraklik endassetõmbunud mina olnud. reedel peale kooli sain bretiga kokku, tegime popsis piipu. õhtul olin kodus. eile ehk laupäeval käisin korra töölt läbi, sain marianni ja bretiga kokku. jalutasime linnast piritale. ma ei ole nii kaua mere ääres olnud. nagu päriselt merd vaadanud ja seda nautinud. sügis on erakordselt ilusalt alanud. ilmad on soojad ja mõnusad. rahulik kuidagi. jalutasime mere ääres ja rääkisime niisama tühjast-tähjast. tundub, et bretil ei lähe oluliselt paremini. ta on veel kõhnemaks ja ükskõiksemaks jäänud. seda on nii kurb kõrvalt jälgida kuidas ta justkui hääbub. õhtul istusin jälle kodus ja tegelesin mitte millegagi. sama täna. ei teagi, mis toimub. hull mägede igatsus tuli peale. vaatasin igasuguseid kristina pilte ja imestan, kui huvitava vaatenurgaga ta pildid on. just sellised väikese kiiksuga nagu mulle eriti meeldivad. äge.

remargue "läänerindel muutusteta" lugesin ka täna läbi. ülimalt hästi kirjutatud. pole ammu ühestki raamatust tõeliselt vaimustunud. vähesed raamatud on nii hästi kirjutatud, et nad on võimelised inimese sees midagi liikuma panema, siiralt kaasa mõtlema. külmavärinad tulid kohati peale. mõnus ju.