ma olen jõudnud punkti, kus on vist vajadus veidi enda sisse vaadata ja aru saada, mis minuga toimub. tahaksin tervendada kopse nikotiinist, verd alkoholist, mõistust hirmudest ja südant segastest tunnetest. tahaksin astuda homsesse päeva võttes kaasa vaid kvaliteetne luksuslik parim ja jätta seljataha unustusse kõik valed sõnad, kõik võltsid mõtted, valed pilgud, võltsid kuid paratamatud meelitused. tahaksin unustada sisemised pinged ja saavutada sisemine tugi, mis mind lõpuni viib ja püsti hoiab. tahaksin tunda, kuidas see kasvab minu sees ja minu peas, kuidas sõrmedest ja huulilt tuleb vaid paranevat kvaliteeti. tahaksin endaga pidevalt kaasas kanda mingeid põhimõtteid, sest praegustega ma kaua vastu ei pea - isegi, kui kõik lausa ülimeeldiv tunduda võib. on aeg stabiilsuseks, ma ei viitsi enam. tahan elada, luua, hingata naeratades päikese poole tundes südames armastust ja hoolivust, hirmudeta. tahaksin armastada segamatult, sisemiste deemoniteta. tahan teada kuhu mu sammud mind viivad ja et tiivad mind vaid taeva poole viiksid.