ma olen selline emotsioonide segapundar praegu. sest ma lihtsalt tunnen nii paljusid asju ja ühel ajal ja ma ei händeli seda kõike praegu ära. sellepärast olengi lihtsalt rõõmus ja lasen voolul ennast kanda. jeah. 

leo jõudis seekord juba reedel sõjaväest tagasi. läksin temaga sama rongi peale ja sõitsime koos koju. klostersisse siis. välja minna ei viitsinudki. tsillisime niisama. laupäeval tõusime üles. jõime rõdul kohvi ja suitsetasime. sõime koos tema ema ja vennaga lõunat ja pärast sõitsime jahihütti. leo pidi sinna mingi laua viima ja pärast jalutasime niisama ringi. seal on nii võimatult ilus ju. sealt sõitsime edasi cedi juurde ja edasi philipi juurde grillima. poisid mängisid lennukitega ja mina vaatasin connie ja veel ühe tüübiga dvdsid. lebo.

pühapäeval vedelesime jälle terve päeva toas. kuulasime muusikat ja vaatasime filme. lihtsalt nii hea ja tsill on koguaeg lihtsalt olla. muidu cedi kutsus meid parki mängima kah, aga me ei läinud. jäime koju hoopiski seekord. mul tuli õhtul jälle minu kurb tuju peale, mille peale võttis ta mind kaissu ja pani pea mulle sülle ja koos jäime magama. kümnest tõusime uuesti üles. pärast läksime rõdule. mõlemal ainult tekk ümber ja tema kaisus oli nii hea olla, turvaline vot. sest kõik muu siin on ju nii kohutavalt ebakindel. nii on. muidu see mu lemmik tähistaevas oli jälle pöörfilt selge ja õues ei olnud üldse külm ka. ma jäin vist leo sülle magama ja ärkasin alles siis, kui ta mind sülle võttis ja tagasi voodisse viis. oeh, ma tõesti armastan seda kõike siin nii väga (ei julge nagu kirjutada teda, oeh ma tean, aga need on suured sõnad minu jaoks). mida ma aga kindlalt tean on see, et just siin ja praegu ja täpselt nii on mul kõige parem. las need sõnad praegu jääda, nad ei olegi nii olulised tegelikult ju.