pühapäeva õhtul läksime sandroga davosi. oi, kui väga mulle meeldib, et kõigil on siin oma autod. suitsetad autos, ülihea muusika kõrvus...nii mõnus.  pfadi graubünden tähistas 100 aasta tähtpäeva ja kõik tervest maakonnast sõitsid kokku davosi pidutsema. inimesi oli 400-500 ringis. tegelikult ei oleks pidanud mina seal tsillima (ei kuulu ju pfadisse), aga tühja ka. miri ja flu ja foffa ja hanna ja laura ja kõik kõik ägedad piffid olid seal ja õhtul esines mingi kohalike noorte bänd ka ja üldse täiega äge oli. külm ka, aga ma vabastasin hanna liigsetest riietest ja edasi oli täiesti normaalne. siblisime mirjamiga ringi ja ütlesime kõigile tere ja üks hetk tuli ühe piffiga jutuks eesti ja tuli välja, et ta tunneb mariet, sest ta oli temaga lumelaualaagris koos ja muud ei olegi selle peale öelda, kui et die welt ist wirklich ein dorf!! blabla....jõime sangriat ja tantsisime eriti totakalt selle kummalise bändi järgi. mingist hetkest olid kõik meie ümber järsku kauboiriites:S lahe! oi, kuidas ma oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, aga öösel läheb seal veel eriti külmaks ja juba pool 12 sõitsime sandroga tagasi. mina klostersisse leo juurde ja tema koju. ahjaa...ja poolel teel autoni jäime veel oma pooleks tunniks ühe seltskonna juurde nende õlut jooma ja niisama jutustama... sandro pani mind mitte väga kaugel leo kodust maha, nii et ma sain ennast natuke kainemaks(???) jalutada. leo suitsetas õues ja ootas mind ja me läksime jõe äärde parki, kus me talvel esimest korda kahekesi olime. metsikult ilus koht muuseas! kõndisime tagasi koju ja suht mõttesähvatuse tagajärjel otsustasime tema mägimajja sõita. kell oli siis juba 1 öösel. tegime ahju tule ja jõime veini ja tsillisime niisama. elumõnus. hommikul jalutasime jõe ääres, aga siis hakkas paduvihma sadama ja natukese aja pärast sai sellest lumi ja lõunaks sõitsime tagasi koju. terve päeva sadas sellist lörtsi ja lund ja me jäime tuppa, vaatasime vahelduva eduga läpakast filme ja suitsetasime rõdul teki sees. ganz gemütlich

ma ei tea, mis minust ilma temata saab. tõesti ei tea...